Printimine ja digitaliseerimine
Tselluloosi- ja paberimajandussektoril on märkimisväärne keskkonnamõju, sest see moodustab umbes 2% kogu tööstuse heitkogustest, tekitades 2021. aastal ligikaudu 190 miljonit tonni CO₂. Kahjuks prognoositakse 2030. aastaks vastava süsiniku jalajälje suurenemist, mistõttu on vajalik võtta tarvitusele meetmeid vastavate keskkonnamõjudega tegelemiseks. Digitaalsete teabeallikate valimine võib olla keskkonnasõbralikum kui füüsiliste raamatute kasutamine. Paberraamat tekitab keskkonnale umbes 1 kg CO₂e, samas kui nädalavahetuse ajalehe süsiniku jalajälg jääb vahemikku 0,3 kg kuni 4,1 kg CO₂e. Seega võib digitaalsete platvormide kasutuselevõtt tuua potentsiaalset kasu keskkonnale.
Tenhunen ja Al toovad teoses "Assessment the Carbon Footprint of Paper vs. Electronic Invoicing" esile, et elektroonilisele arvete esitamisele üleminekuga saavutati märkimisväärne süsinikuheite vähenemine. Elektroonilise arve elutsükkel on umbes 63% keskkonnasõbralikum tänu pabertoodete ja transpordi mittekasutamisele.
Kuigi paljud jõupingutused keskenduvad paberivabade tavade edendamisele, et lahendada metsade hävitamisega seotud probleeme, on oluline kaaluda ka digitaalse meedia kasutamise mõju keskkonnale. Kuigi dokumentide veebipõhine rakendamine tarbib vähem energiat kui paberite trükkimine, mõjutavad sellised tegurid nagu tootmiseks kasutatud materjalid, ostetud energia ja toodetud e-jäätmed toote üldist süsiniku jalajälge. Nagu eelmistes peatükkides käsitletud, siis on elektroonikaseadmete tootmine materjalide kaevandamise kaudu endiselt üks suurimaid saasteallikaid digitaalvaldkonnas (60-80% kogu valdkonnast). Seega on paberitööde digitaliseerimine nähtus, mida tuleb hinnata sõltuvalt konkreetsest kontekstist ja sellest tulenevatest eelistest. Teatud juhtudel võib digitaliseerimiseks kasutatavate elektrooniliste seadmete tootmine ja kasutamine olla keskkonnale kahjulikum kui trükkimine (vt Tenhunen ja Al, 2018).
Seega tundub, et trükkimise ja digitaliseerimise vaheline konflikt võib osutuda ekslikuks lähenemisviisiks. Selle asemel võib olla asjakohasem keskenduda mõlema vahendi puhul jätkusuutlike meetmete leidmisele ja rakendamisele, et vähendada nende keskkonnamõju. Töötajatel ja asutustel on märkimisväärne vastutus selliste tavade kasutuselevõtmisel, levitamisel ja eeskujuks olemisel.